Malaga provintsis on asulavaheline teedevõrk tihe. Teed on
tihti kolmerealised. Parempoolsele reale keeratakse vahetult enne parempööret,
muidu on see rida nõrganärviliste päralt, kes lubatud piirkiirusega sõita ei
soovi. Keskmises reas sõidavad kogenud juhid ehk enamus ja vasakpoolses reas
need, kes kiiret ja kurvilist sõitu tõeliselt naudivad.
Kiirteede suurim piirkiirus on 120 km tunnis. Kohati on
kiirus piiratud 100-ni ja ohtlikumates kohtades 80-ni. 80 piirang tähendab
tihti seda, et tsentrifugaaljõud saaks kiiremini liikuva auto üle kurvis võitu.
Kui sõita vasakpoolsel rajal piirkiirusega, ilmub teie auto tahavaatepeeglisse varsti
teine auto, kes näitab vasakut suunda ehk nõuab, et ta mööda lastaks. Kusjuures
tegu ei pruugi olla uue, kalli ja võimsa masinaga vaid vabalt võib tegu olla
hirmvana Citroeniga, mille roolis istub juba eakas vanamutt.
Kõik teed on rohkem või vähem kurvilised. Kuna tegu on
mägise maaga kulgevad teed lisaks veel kas tõustes või langedes. Nii, et
sõitmisega tuleb aktiivselt tegeleda ja roolist tuleb kahe käega kinni hoida.
Ees ja taga sõeluvad autod pidevalt ühest reast teise. Õnneks kasutavad enamus suunatuld,
kuid on ka neid kes teistele külge vajuvad.
Meie valduses on keskklassi suuruses Kia, mis on varustatud
vaid 1,4 liitrise mootoriga. 120-ga sõites viiendat käiku sisse panna ei ole
mõtet. Kui tee tõuseb mäkke, hakkaks kiirus vähenema, ja kui tee langeb, tuleb hakata
kolmanda käiguga pidurdama. Mootor teeb pidevalt 4500 pööret.
Teed läbivad aegajalt mägesid. Mägedes olevad tunnelid on
hämarad ja kurvilised. Kui te sõidate ühtlases liiklusvoos 120-ga, soovitaks tunnelisse
sisenedes tuled põlema keerata. Muidu võib juhtuda, et kaasreisijad lasevad
püksi, kui end pilkases pimeduses kihutamas leiavad.
Külastasime ükspäev Malaga südalinnas asuvat Gibralfaro
kindlust. Leidsime parkimiskoha ülikitsa linnaparkla kolmandal korrusel.
Manööverdasin autoga vabale kohale. Lonkisime üles mäkke, kindluse jalamile ja
ma läksin ning ostsin kioskist endale ja pojale õlut. Marge vaatas mind ja
ütles, et tema seal parklas autoga manööverdama nõus ei ole. Seisin seal,
liitrine õllepott käes. ... Kuid septembrikuises Malagas on pea 30 kraadi ja
kerge promill on roolis lubatud...
Täna sõitsime autoga Rondasse. Ronda on imekaunis mägilinn
merepinnast 1 km kõrgemal. Et sinna jõuda, tuleb sõita mööda väga käänulist
teed 35 km mäkke. Ühel pool teed on kalju, mis on kaetud võrguga, et alla
kukkuda võivad kivid autosid ei tabaks. Teisel pool on kuristik, millel
enamasti mingeid piirdeid ei ole. Märkidega on sõidukiirus piiratud 80-ni.
Mõnes kohas on piirangu lõpp ja võib sõita 90-ga. See on nii raju, et lausa hasart
tekib. Tsiklid lendavad pidevalt kõrvalt mööda. Autoga nende tempos püsida ei
õnnestuks. Ronda asub peaaegu pilve piiril ja ümber linna on kuristik, mida
saab vaateplatvormidelt vaadata. Linna jagab uuemaks ja vanemaks linnaosaks Rio
Guadalevini jõgi või õigemini üle saja meetri sügav kanjon, mille põhjas on
jõesäng. Kolmest sillast uhkeim, mis kanjonit ületab, on Puento Nuevo. Silda ja
väikese, maalilise jõekesega kanjonipõhja lahutab 120 meetrit tühja maad.
Vaatepilt on hingemattev. Kui te olete Rondasse kohale jõudnud ja pole tee peal
surma saanud, kuid see teil veel mõttes on, julgeksin soovitada seda silda.
Minu enesetapu kohtade hulgas oleks see kindlasti top 10-ne seas. Minul see aga
täna plaanis ei olnud. Jalutasin silla kõrvalt alla minevale matkarajale ja
kusesin kuristikku. Tänu palavusele oli higi muutunud lõhnatuks ja kusi läbipaistvaks
ja see tundus õhku auravat enne maapinnale jõudmist. Kuid, kui see ka auranud
poleks, ei oleks Rondas ühtegi turisti, kes ei rõõmustaks taevast langevate
vihmapiiskade üle - nii kuiv ja kuum ja ilus on siin.
